#7 Tooli restaureerimine

by mizzarte | 26. Sep 2025 | Mööbel

Kai Kristianseni tool mudel 31 – Taani disain. Tool on disainitud 1956. aastal, kuid seda toodetakse veel tänaseni nii tammest kui ka tiigipuust ning erinevate polstri võimalustega. Minu tool on tõenäoliselt toodetud millalgi 60ndatel ja pole vahepeal värskendamist saanud. Selline klassikaline midcentury mööbli esindaja.

Minu tool on tehtud peamiselt tammepuidust, käetoed on aga tiigipuidust. Kui selle sain, siis oli tool üsna viletsas seisus – raam oli külje pealt pooleks murdunud, üks jalg oli alt ära. Punane originaalpolster oli kulunud ja määrdunud – nägi välja nagu nõuka aja vaip. Poroloon oli mõistagi aja peale juba pulbristunud, istme rihmad välja veninud. Seega tuli kõik täiesti eemaldada – nii viimistlus maha võtta kui ka polster täielikult eemaldada ja jääkidest puhastada.

Oma hiilgeajal võis tool välja näha umbes selline:

Minu käe alla jõudes nägi tool välja aga pigem selline:

Tööd alustasin murdunud osade liimimisest. Kahjuks murdumiskohast ei taibanud ma pilti teha, seega seda ma näidata ei saa. Puidu võlu on aga, et isegi kui see ka murdub, siis annab seda üsna edukalt uuesti kokku liimida ja liide jääb väga tugev kui liimipinda on piisavalt palju ja kuivamisel on jupid pitskruvidega korralikult kokku surutud. Õnneks olid teised liited endiselt tugevalt kinni ja ma ei pidanud kogu tooli päris juppideks võtma.

Järgnes polstri ja viimistluse eemaldamine. Eelistasin viimistlust eemaldada kaapeteradega käsitsi – see tekitab vähem tolmu ja endal on ka mõnusam progressi jälgida kui näed selget erinevust juba tehtud ja tegemata alade vahel. Peale kaapimist käisin muidugi liivapaberiga ka üle 180 ja 240-se karedusega. Siis piiritusega puhastus ja üle vaatamine, et kas sai kogu lakk ikka maha.

Polstri kinnitamiseks oli kasutatud nii klamberid kui ka naelu. Kõik need tuli üks haaval eemaldada kasutades naasklit, terava otsaga kruvikeerajat ja näpitsaid. Kui ei ole harjunud seda tegema, siis see võtab ikka paar tundi aega, sest klambreid on enamasti pandud ikka ohtralt. Vana polstririie tasub hoida esialgu alles, kuna selle järgi saab uue kanga mõõdud võtta.

Kui kõigest vanast on lahti saadud, siis jääb teha see toredam ja kiirem osa, kus asjal hakkab tasapisi värske välimus tagasi tulema. Tammepuit on loomulikuna pigem heledam ja kollakas, käetoed on aga tiigipuidust – see on tumedam ja oranžikam. Mina otsustasin puitosad piirituspeitsiga tumedaks teha kuna olen pigem tumeda puidu eelistaja ja tahtsin, et käetoed ja ülejäänud tool jääksid ühte tooni. Kaitsekihiks valisin Rubio Monocoat õli, mis on nii keskkonnasõbralik kui ka vastupidav ning jätab sellise mõnusa siidise tekstuuri.

Kristiansen model 31 staining and oiling 2

Polstriks valisin klassikalise musta kunstnaha, mis lubab tooli disainil särada. Enne uue kanga peale panemist on aga mõistagi vaja põhi selleks ette valmistada. Meistri juhendamisel Sohvameistrites sai toolipõhi uued kummirihmad, peale vaheriide, 3cm porolooni ja vatiinikihi. Seljatugi sai 1cm paksuse poroloonikihi. Siis sai kangas peale sätitud ja kinni klammerdatud. Kusjuures see klammerdamine võib kõlada lihtsalt, aga et kunstnahk jääks igalt poolt ühtlane ka seljatoe kumerusel, vajab parasjagu sättimist ja käteosavust. Minu vähene kogemus sai selles sai meistri poolt justkui möödaminnes korrigeeritud. Jätsin nipid igatahes meelde ja järgmine kord läheb juba sujuvamalt 🙂

Lõpptulemus

Minu kass kiitis igatahes heaks 😀

Ja pean ütlema, et see disain on ka megamugav istuda, seega ise olen ka rahul.

Kokku võttis kogu protsess aega nii umbes 2 tööpäeva jagu aega.

#6 Seinamaal

by mizzarte | 1. May 2023 | Kunst

Vahel satun paberi või lõuendi asemel maalima hoopis seina peale. Mõnda aega tagasi oli mul võimalus klienditööna maalida üks loodusvaade värskelt valmivasse kööki. Olen ka varem seintele maalinud, kuid see on seni mu suuremõõtmeliseim seinamaal. Jagan selles postituses veidi tellimustöö kulgemise protsessi.

Kavandamine

Töö algab alati tellija soovide ja visiooni täpsustamisega ning nende alusel kavandi loomisega.

Info maalitava pinna kohta – näiteks kuhu kohta on maal plaaneeritud ja kui suurelt. Oluline on ka maalitava pinna materjal ja töötlus – selleks, et värv sinna haakuks, võib olla vaja pinda eelnevalt karestada või kruntida. Abistavad on ka fotod maali plaanitavast asukohast.
Info maali visioonist – millist teemat soovitakse maalil kujutada, eelistatud värvigamma, elemendid. Tellijal ei pea olema nö valmis pilti, kus täpselt kujutatud mida ta soovib, küll aga võib. Kavand saab valmida ka tellijaga arutelus, jagades kõnetavaid inspiratsioonipilte või stiilinäiteid.

Selle seinamaali visiooniks oli mahedates külmades toonides troopilise metsa vaade, selline päiksetõusu aegne melanhoolne rahulik maastik. Soov oli, et maalil poleks konkreetset alguse ja lõpu kohta, vaid et see hajuks loomulikult seinavärvi ning kataks ka ust ja jõuaks lakke. Olulisteks elementideks olid käänulised puud ja kaks toimetavat haldjategelast.

Olles kogunud piisavalt infot visiooni kohta ning mul oli olemas ka kogum stiilinäiteid, sai alustada kavandi tegemist. Seinamaali puhul eelistan joonistada digitaalse kavandi ruumist tehtud foto peale – nii saab paremini planeerida elementide paigutust ja saab ka mulje, kuidas maal ruumis välja näeks. Alloleval pildil on siis kaks fotot seina eri külgedest kokku sobitatud. Kavand ei ole kindlasti üks ühele see, mis lõpuks seinale jõuab, vaid selle eesmärk on anda kujutlus paigutusest, elementidest ja värvikasutusest ning võimaldada tellijal anda tagasisidet ja vajadusel teha kavandis muudatusi enne kui seinale maalimiseks läheb. Üldiselt on kaks korda kavandis muudatuse tegemine kokkulepitud hinna sees. Hind lepitakse kokku peale info kogumist ja enne kavandi tegemist põhinedes hinnangulisele materjali- ja ajakulule, mis konkreetse maali valmimiseks läheks.

Ettevalmistus

Kui kavand valmis ja tellijale sobib, siis polegi muud kui sobiv aeg kokku leppida ja tööle asuda. Kasutasin maalimiseks akrüülvärve, kuna need kuivavad kiiresti, haakuvad kergesti mitmesugustele pindadele, on vastupidavad ja nendega on lihtne töötada. Planeerisin oma värvide vajaduse vastavalt maali värvipaletile. Kuna maal on üldiselt heledates toonides, siis keskmiselt 90% värvist on valge, mis on toonitud vähese koguse teistes toonides värvidega, et saavutada soovitud toon.

Sein oli eelnevalt kruntvärviga töödeldud ja maalimiseks sobiv. Varasemalt töötlemata seina puhul (kips, puit vms) on kruntimine oluline, et seinamaterjalis olevad pigmendid ja mustus pärast värvist läbi ei imbuks ja vähendada maalimisel värvikulu. Eelnevalt juba värvitud seina puhul pole kruntimine vajalik. Uksel oli aga vana läikiv värv peal ja vajas enne lihvimist, kuna läikivalt pinnalt võib värv hiljem kergemini maha kraapuda.

MAALIMINE

Maalimise protsess käis liikudes taustas ettepoole ja muutudes aina detailsemaks – kõigepealt taustavalgus, puude siluetid, esiplaanil olevad puud ja viimaks detailid. Osad kavandis planeeritud detailid otsustasime maalimise käigus ära jätta, et pilt liigselt kirjuks ei muutuks.

Maali valmimine võttis aega 3,5 tööpäeva ehk siis ümbes 28 tundi + kavandamise ja ettevalmistuse aeg.

LÕPPTULEMUS

Valmis seinamaal õhtupäikeses. Tellijal oli toas klaashelmestest lühter, mis maalile vikerkaarevärvides valguslaike tekitas ja kogu maalile veidi maagilise ilme andis. Sooja tooniga õhtuvalgus toob ka taustas kasutatud roosaka tooni rohkem välja ja paneb maali justkui kumama. Seega erineval päeva ajal on maalil ka veidi erinev ilme.

Seinamaale võib olla väga eriilmelisi ja kindlasti pole see kõigi maitse järgi. Kas sina teeksid kunagi oma elukohta seinamaali? Kui jah, siis mis teemaline see oleks?

#5 Vana kummuti redisain

by mizzarte | 15. Aug 2022 | Mööbel

Mõnda aega tagasi pakkus üks sõber mulle ühte vana täispuidust kummutit, kes seda enam ei vajanud ega soovinud. Võtsin selle rõõmuga vastu, kuna kvaliteet oli hea – täispuitu annab pea lõputult parandada ja värskendada erinevalt paljudest muudest mööbliplaadist tehtud mööblist. Kappi nähes tekkis mulle kohe selline vana apteekri või industriaalses stiilis mööblitüki kujutluspilt. Umbes midagi sellist nagu allolevatel piltidel. Minu jaoks algab vana mööbli värskendamine alati visioonist ja plaani tegemisest mida ja kuidas muuta plaanin. Pinterest on selle osa juures alati suureks abiks.

Värskendamise protsess

Iga mööbli värskendamine algab ikka korralikust puhastusest. Võib tunduda, et mis ikka puhastada, niikuinii läheb lihvimiseks ja uuesti viimistlemiseks, aga tegelikult on see oluline, kuna muidu hõõrud aastate jooksul kogunenud mustuse ja rasu lihvimise käigus viimistlemata puidu sisse ja siis ei saa seda enam sealt kätte ja uus viimistlus jääb laiguline. Seega puhastamine on oluline!

Edasi eemaldasin kõik nupud ja nummerdasin sahtlid, et pärast iga sahtel õigesse kohta tagasi saaks. Käsitsi tehtud mööblitükk, seega iga sahtel on veidikene eri mõõduga ja igasse avasse samamoodi ei istu. Nuppe ma praegu uuesti ei kasuta, aga säilitan need tulevasteks projektideks.

Kuna soovisin kapi uuesti peitsida, siis oli vaja kogu lakk lihvimisega eemaldada. Lihvimine on kõige aeganõudvam ja tüütum osa mööbli värskendamisest, aga tulemuse mõttes kindlasti seda väärt kuna ilma hea põhjata puhast viimistlust ei saa. Mina kasutan elektrilist lihvimismasinat, kuna käsitsi lihvimine laki täieliku eemaldamise mõttes ei ole realistlik. Ka masinaga võttis lihvimine umbes 3h aega, kasutasin 80, 120 ja 180 jämedusega liivapaberit – kõigepealt jämedamaga suurem lakk maha ja pärast peenemaga pind siledaks. Muidugi saaks ka kasutada kemikaale või kaabitsat, kui lihvimismasinat endal ei ole. Kui tahta mööblit üle värvida, siis on lihtsam, kuna vana viimistlus on vaja ainult karestada ja ebatasasused parandada, mitte vana viimistlust täielikult eemaldada.

Lisaks ei meeldinud mulle pealmise ja põhjaplaadi kolmnurkne serv, need saagisin käsitsi sirgeks ja lihvisin samuti üle. Eemaldasin ka olemasolevad jalad.

Soovisin ka sahtlites olevad süvendid täita. Otsustasin seda teha sarnases toonis puidupahtliga. Puidupahtliga täitsin ka nuppude augud, kuna uued käepidemed neid ei vaja. Poes müüdava puidupahtli tooni võib olla puiduga üsna raske sobitada. Ideaalse tooni saab kui lihvimisest tekkinud puidutolm kokku koguda ja segada väikse koguse PVA liimiga ehk teha oma puidupahtel! Mina seda seekord ei teinud, kuna minu puidupahtli toon sobitus päris hästi ja vajasin suuremat kogust. Pärast kuivamist tuleb pahteldatud kohad ka muidugi uuesti üle lihvida ja kui mõned ebatasasused siiski jäävad, siis pahteldamist korrata.

Teadsin, et siiski jääb puidupahtliga täidetud osade erinevus märgatav seega selleks et seda vähendada, joonistasin vahabaasil värvipliiatsiga puidusüü jooned kuivanud pahtli peale. See paneb uue peitsi teistmoodi imenduma ja imiteerib puidus esinevaid vaigusemaid kohti, mis puidusüü mustri tekitavad. Seda sama trikki saab ka kasutada muude vigastuste parandamisel puidupahtliga.

Ja siis värske kiht piiritusbaasil peitsi ja veebaasil lakk peale. Muuhulgas peitsisin ka sahtlid seest. Kapi sees kasutasin aga laki asemel aga naturaalset vaha – nii libisevad sahtlid paremini. Muideks vanast puuvillasest voodipesust lõigatud kaltsud sobivad peitsi ja vaha peale kandmiseks ideaalselt!

Nüüd olid jäänud vaid uus furnituur lisada – käepidemed, rattad ja sildihoidjad. Rattad ja sildihoidjajad värvisin mustaks, et sobituksid käepidemetega. Ideaalis oleksin juba need musta värvi ostnud, kuid mulle sobivaid juppe polnud selles värvis saadaval. Tööstuslikult värvitud juppide värv on üldjuhul vastupidavam kui ise värvides. Et vastupidavust suurendada puhastasin pinna korralikult, karestasin pinnad peene liivapaberiga, lisasin kihi metallile mõeldud kruntivärvi ja kaks kihti musta spreivärvi. Peale värvimist lasin nädalakese juppidel seista, et värv korralikult kõvastuks ja kapile kinnitamisel kahjustada ei saaks.

Käepidemete ja sildihoidjate täpseks ja lihtsaks paigaldamiseks tegin omale sahtli järgi paberist žablooni, kuhu nende asukohad välja mõõtsin ja ära märkisin. Nii sain lihtsalt žablooni sahtlile asetada ja kruviaukude koha peale märked vajutada, et teaksin kuhu täpselt need paigalama pean ilma iga sahtliga mõõtmisprotsessi kordamata. Minu valitud käepidemed ei eeldanud uute aukude puurimist, vaid kinnitusi väikeste kruvidega, mis sahtli esikülge ei läbi.

Ja valmis kapp saigi! Ise olen väga rahul ja kapp saab mu kodus aktiivset kasutust.

Materjalikulu

Kapp sõbralt tasuta
Peits, lakk ja vaha olid mul juba varasematest projektidest olemas (uuena ostes oleks vast ~10€ igale purgile)
Liivapaber ja puidupahtel olid samuti olemas (ostes ~4+4€)
Käepidemed ja sildihoidjad tellisin internetist (~25€ kokku)
Mööblirattad ostsin ehituspoest (~15€)
Spreivärv ja kruntvärv (8+8€)

Töötunde kokku ei lugenud, aga sarnase projekti ette võtmisega vast 2 päeva tööga tuleks ikka arvestada.

Kui sul juhtumisi on mõni vana mööbliese, mida ise enam ei soovi ja mis on ehk ka küllaltki väsinud välimusega, et tõenäoliselt ka keegi teine seda sellisel kujul ei hinda, siis võid mulle pakkuda ja ehk saan sellele veel uue elu anda ja vältida selle jäätmejaama sattumist 🙂

#4 60ndate diivani redisain

by mizzarte | 8. Dec 2021 | Mööbel

Eelmisel kevadel leidsin ma Prügi aardeks Facebooki grupis kuulutuse, kus vana suvila tühjendamise käigus oli muu kraami seas ära andmisel üks vana 60ndate diivan. Selle seisukord ei olnud just parim ja selline nõuka vibe karjus sealt vastu, et suuremosa inimesi ilmselt vabaneks sellest esimesel võimalusel. Kuid selle kuju ja vorm meeldisid mulle ning nägin selles potensiaali redisainiks. Kuna olin parasjagu uue projekti ja väljakutse otsingul, siis sõbra abiga saigi see diivan ära toodud ja mulle elutuppa tassitud. Ja ma rõhutan, et ma pole mitte kuidagi sadulsepa tööd õppinud, see on mu esimene katsetus pehmet mööblit taastada. Miks ma üldse selliste projektidega tegelen võib lugeda mu varasemast postitusest. Kogu tegemine põhineb olemasoleva mööblitüki konstruktsiooni uurimisel, hunnikul Youtube videotel ja talupojamõistusel.

Diivani lahtivõtmine

Esimene samm oligi kogu diivan lahti võtta seejuures uurides, kuidas see ehitatud on, eemaldada kõik tekstiilid ja polster. Selle käigus selgus:

Diivan oli ilmselt pikalt kasutamata niiskes suvilas seisnud – diivanil oli hallituse lõhn küljes. See on aga okei, sest polster läheks niikuinii vahetusse.
Vedrud oli katki – lahtivõtmisel paistis, et diivanil oli hüpatud, kuna vedrudel oli selged murdumisjäljed, mitte polnud läbi roostetanud. See polnud just ideaalne, kuna plaanisin vedruplokki uuesti kasutada. Tähendab, et pidin vedruploki asendama porolooniga, mis sisuliselt tähendas kogu istme ja seljatoe osa ülesehituse muutmist. See oli ka põhjus, miks diivaniraam kuudeks mu voodi alla paremaid aegu ootama jäi – ma polnud lihtsalt sugugi kindel kuidas seda õigesti teha + poroloon on kallis.
Konstruktsioon oli väga lihtne – vaatluse abil oli võimalik aru saada kuidas diivan kokku-lahti käib ja mis järjekorras midagi teha tuleks. Lisaks raamis polnud peale vedrude selliseid osi, mis kuidagi saaks katki minna või ära kuluda. Ainult poldid olid roostes ja vajasid lahti tulekuks veidi abi.
Diivan käib ka lihtsasti voodiks lahti!

Sisuliselt jäi diivanist selles etapis alles ainult raam – käetoed ja puitraam, millele istmed ja seljatugi toetuvad koos kinnitamiseks vajalike poltide ja riividega. Puitraam oli paksult kanga kinnitamiseks kasutatud naelu täis ja nende eemaldamine oli üks üsna ajakulukas protsess.

Diivaniraami ja käetugede taastamine

Peale diivani lahtivõtmist oli siis seis selline: raam oli naelte välja tõmbamisest auklik ja rohkelt oli pinde lahti. Käetugede viimistlus oli koltunud, kriibitud ja üleüldiselt väsinud. Juppide vahel oli mitmes kohas liim lahti ja seda oldi püütud naeltega parandada. Käetugesid lahti võttes selgus, et ka mõni tapp, mis juppe koos pidi hoidma, oli puudu.

Alustasin kõigepealt korralikust mustuse maha pesemisest ja seejärel lihvisin lihvmasinaga kõik puitdetailid üle ja eemaldasin kogu vana laki. Ja käetugede üsna kurva väliskihi alt tuli välja ilus tammepuit!

Kui lihvitud, siis korralik tolmu pühkimine ja võis puiduparanduste juurde asuda. Täitsin puidupahtliga üleliigsed naela- ja kruviaugud, täkked ning spoonipraod. Ühes käetoe jalas oli puidus korralik pragu – sinna panin puiduliimi vahele, klambriga kinni ja peagi oli nagu uus. Peale kuivamist sai üleliigne puidupahtel maha lihvitud ja sellega olid ettevalmistustööd tehtud (loe: see raskem ja tüütum osa). Nüüd saab liikuda selle osa juurde, mis asjad ilusaks teeb!

Käetoed ja diivanijalad said omale erinevalt originaalist hoopis tumepruuni tooni piiritusbaasil peitsiga. Enne uue kaitsva lakikihi pealekandmist asendasin puuduolevad puittapid ja liimisin käetoed puiduliimiga uuesti kokku. Nii ei satu lakk liimitavale pinnale. Värske viimistlusega ei saa enam arugi, et tegemist on vana asjaga!

Istmete ja seljatoe taastamine

See on nüüd see minu jaoks uus osa – kõva mööblit olen ennegi taastanud ja tunnen ennast sellega üsna mugavalt, pehmed osad on aga ju hoopis teistmoodi. Veetsin hea hulga aega vaadates Youtubes erinevaid meistreid diivaneid ehitamas ja taastamas püüdes välja mõelda milliseid kihte, mis järjekorras, milliste võtete ja milliste materjalidega tegema peaks. Erinevate võimalustega tutvudes jõudsin lõpuks sellise lahenduseni:

1) Kõige alla puitraami külge läksid polüestrist rihmad vaheliti põimitult ja klambritega kinnitatult – toetavad porolooni aga annavad veidi vetruma kui istuda. Ma kasutasin turvavöö materjali, sest see oli soodsam kui otseselt mööbli jaoks mõeldud rihmad, sisuliselt aga sama materjal.

2) Rihmade peale läks vaheriie, mis takistab tolmul diivani sisse kogunemast ja et rihmad porolooni hõõruma ja kahjustama ei hakkaks. Selleks kasutasin suvalist taaskasutusest ostetud puuvillast riiet. Taaskord kinnitatud klambritega.

3) Selle peale tuleb kiht, millele poroloon liimitakse. Ma kasutasin lihtsalt vatiinikihti, aga tagantjärgi mõeldes oleksin võinud eelistada puuvilla vilti mida tavaliselt sinna pannakse, sest vatiin on liialt õhuline ja liimi kulus päris palju, et poroloon päriselt sinna kinni jääks.

4) Seejärel kaks kihti porolooni – alumine paksem kiht kõvemat ja pealmine õhem pehmem. Porolooni valimisel paksus ja jäikus sõltub sellest, milliste omadustega diivanit soovitakse. See konkreetne diivan peab istmetes hästi oma vormi hoidma, kuna istmete küljes peale põhja muud toestust ei ole. Selleks aga, et see ka mugav istuda oleks, siis pealmine kiht on pehmem. Kõik kihid said omavahel kokku liimitud porolooniliimiga. Siis hakkas asi juba istme moodi välja nägema.

5) Poroloonikihi peale omakorda tuli veel üks vatiinikiht – see läks nii, et tuli ümber kogu istme ja kinnitus klambritega istme põhja alla. See kiht on vajalik, et kanga peale pannes ei oleks istme vorm liialt nurgeline ja et kangas porolooni hõõruma ja kulutama ei hakkaks.

6) Viimaks siis kattekangas. Kangaks valisin metsarohelise mööblisameti. Erinevalt eelnevatest kihtidest mida sai lihtsalt külge klammerdada ja liimida, oli seda vaja õmmelda ning mõõdud pidid olema päris täpsed, et kangas pärast ei jääks liiga lõdva, aga et kindlasti istmele ilusti peale mahuks. Olin juba enne istmed igast küljest ära mõõtnud, üles märkinud, mis suurusega riidetükke mul vaja on, arvutanud vajaliku kanga hulga ja teinud valmis ka joonise, kuidas paigutatuna tükid kangast välja tuleb lõigata. Nii olin kindel, et mul on olemas piisav hulk kangast, aga et ka üle eriti midagi ei jää. Samuti aitas see vältida igasuguseid vigu kanga lõikamisel.

Õmblemiseks kasutasin tavalist õmblusmasinat. Kõik õmblused tegin aga topeltõmblused ja kasutasin tavapärasest tugevamat niiti, et diivani kasutamise käigus õmblused järgi ei annaks. Kui see juhtuks, siis tuleks kogu diivani kate eemaldada, et seda parandada. See oleks aga paras tüütus, sest kate kinnitub klambritega diivani põhjaraami külge ega ole just lihtsasti eemaldatav. Seega kavatsen seda igati ennetada.

Vatiini ja kangakihi sai lisaks istmetele ka diivani alumine puitraam, mis istme alt välja paistma jääb.

Kui kangas istmetel küljes, siis ei jäänud muud üle, kui diivan kokku panna. Käetoed kinnituvad põhjaraami külge nelja poldiga. Istmeosa kinnitub põhjaraami külge põhja alt paari pika kruviga. Seljatugi on istmeosaga ühendatud juba läbi kattekanga ja seljatoena hoiavad seda tagantpool üleval kaks puitriivi, mis toetuvad käetugede külge. Riive saab kergesti lahti teha ja seljatoe alla lasta muutes diivani voodiks.

Aga selline see lõpptulemus siis ühe 60ndate diivani redisainimisel välja tuli. Esimese katsetuse kohta pehmet mööblit värskendada olen ise tulemusega täitsa rahul. Alguses tundus see ettevõtmine päris keeruline, aga kui aimu sain, mida mis järjekorras ja kuidas teha, siis tegelikult see protsess ei olnud iseenesest midagi ülejõu käivat. Järgmine kord olen juba enesekindlam!

Mis ma sellest kogemusest veel õppisin? Poroloon on kallis materjal ja moodustab valdava enamuse kogu projekti maksumusest kui mitte mu enda aega arvestada. Kui iseenda jaoks vana diivanit värskendada, siis on aga ikkagi võimalik seda teha oluliselt soodsamalt kui poest uuena ostes. Kui aga teha seda müügiks või lasta kellelgi teisel enda jaoks vana diivan korda teha, siis tuleb hind poehinnaga üsna samas hinnaklassis. Mõistan nüüd palju paremini, miks diivanid uuena nii kallid on. Täpsemad materjalikulud on toodud allpool. Teisalt omaette väärtus on selles, et mööblitükk ei jõudnud prügimäele ja saab veel rohketeks aastateks kasutust. Muidugi märkimisväärne osa diivani vanadest materjalidest siiski läks äraviskamisele, kuid materjal sai liigiti sorteeritud ning vähemalt metall sai taaskasutusse suunatud.

Materjalid

Seda projekti vaadates võib tekkida küsimusi, et palju selline isetegemine maksma võib minna ja mis materjale ja tööriistu vaja läheb. Seepärast panen ka oma materjalikulud siia kirja.

Diivan ise – tasuta
Transport – sõbra abiga tasuta
Peits, PVA liim, rooste-eemaldaja – olid juba olemas
Väike pudi-padi: liivapaber, klambrid, niit, puidupahtel, puittapid jms ~10 €
Lakk – 10€ (reaalselt kulus purgist küll vaid 1/5, seega jagub veel ka muude projektide jaoks)
Poroloon – 163€
Vatiin – 12€
Polüester rihmad – 12€ (vanad turvavööd sobiksid ka!)
Vaheriie – 3€ taaskasutusest
Mööblisamet – 50€
Porolooniliim 2x – 20€

Ehk siis kokku läks see diivan materjali poolest maksma 280€, millest valdava enamiku moodustas poroloon. Kujutan ette, et selle arvelt oleks võimalik kokku hoida kui näiteks õnnestuks leida mõni kasutatud poroloonmadrats ja seda taaskasutada.

Tööriistadest kasutasin haamrit, mutrivõtit, naelte eemaldajat, elektrilist lihvmasinat, pussnuga, pitskruvi, õmblusmasinat ja klambripüstolit.

Kas sinu arvates tasub vana diivani taastamine ennast ära või pigem mitte?

#3 Keskkonnahoiu roll minu elus

by mizzarte | 21. Oct 2021 | Teekond

Keskkonna teemad üheskoos selle ümber kuuluvaga muutuvaid aina aktuaalsemaks ja hakkavad meie igapäevaelu paratamatult aina rohkem mõjutama (elektri ja kütuse hind, üleüldine hindade kallinemine, toiduainete kättesaadavus, ilmastikuolud jms). Muidugi pole asi puhtalt keskkonnateemades vaid on palju muid probleeme selle teema ümber (majanduses, poliitikas jne) ning ma pole ka selle valdkonna ekspert, kuid olles mõnda aega inforuumis, mis kajastab erinevate ekspertide seisukohti keskkonna teemas, siis usun, et olen saanud enda jaoks faktipõhise üldraamistiku kätte. Fakt on, et keskkonna välja kurnamine on tõsine probleem ja lõputu kasv majanduses ei ole võimalik ning sellest tulenevalt muutuvad asjad suure tõenäosusega maailmas oluliselt ebastabiilsemaks. Ma ei suuda ette ennustada, kuidas täpselt see kõik minu isiklikku elu tulevikus mõjutama hakkab, aga olen üsna kindel et hakkab. Ja ma ei soovi sellel ajal olla oma elus kohas, kus sõltun suuresti välistest faktoritest – elada üüripinnal, olla sõltuv tsentraalselt pakutavatest teenustest, teha tööd, mille järgmise majanduskriisi ajal kaotada võin ja sõltuda elus püsimiseks igakuisest palgast.

Üleüldiselt on keskkonnateemad ja loodus minu jaoks isiklikult tähtsad teemad ja soovin oma elu lähtuvalt neist väärtustest ka kujundada. Soovin elada puhta looduse keskel ja oma keskkonnaga harmoonias – olla võimalikult ennastmajandav, mitte võtta looduselt rohkem kui mul vaja ja mitte panustada läbi oma tarbimise keskkonna kahjustumisse kuskil mujal. Kavatsen oma elus teha tööd, mis panustab eelkõige sotsiaalsesse heaolusse ning tähendusrikkama ja tasakaalustatuma elu loomisesse mitte kellegi kasumi suurendamisse.

Keskkonnahoiu põhimõtetest püüan nii palju kui võimalik lähtuda nii oma igapäevaelus, loomingus kui ka oma eesmärgi – oma ennastmajandava maakodu ehitamisel. Tean, et minu panus üksi on väike, aga vähemalt midagi. Toon järgnevalt välja ka oma praeguse tegevuse keskkonnasõbralikuma elu suunas. Et unistus keskkonnasõbralikust elust ei jääks vaid unistuseks, siis konkreetsetest tegevustest ülevaate omamine ja uute eesmärkide püstitamine on mulle oluline. Ning äkki inspireerib see ka kedagi teist.

Mida ma teen isiklikus elus

90% riietest ja jalanõudest ostan teiselt ringilt, uuena ostan vaid spordiriideid, pesu, sokke ja kvaliteetseid riietusesemeid, mis kestavad pikka aega ja mida pole võimalik teiselt ringilt saada.
Teen võimalikult palju asju ise – leiva küpsetamine, asjade parandamine, mitmed õmblustööd, naturaalsed puhastusvahendid jms. Mõistlikkuse piires muidugi.
Viisin oma 2. pensionisamba rohelisse fondi, mis ei investeeri naftatööstusesse. Tean, et rohepöörde toetamisel on ka oma miinused, kuna igal tehnoloogial on oma märkimisväärne jalajälg keskkonnale, kuid vast midagigi?
Väldin toidu raiskamist, ei kasuta uusi kilekotte, püüan eelistada korduvkasutatavaid variante ja suunata võimalikult palju tekkivast prügist taaskasutusse või ringlusesse. Nt paberkotid ja munakarbid lähevad Toidupangale uuesti kasutamiseks ning ebavajalikke asju püüan ära anda konkreetsetele inimestele, kes need kasutusse võtavad (nt Prügi aadreks grupp Facebookis).
Tarbimises eelistan ettevõtteid, kes pööravad sotsiaalsele ja keskkondlikule vastutusele tähelepanu ning teevad konkreetseid samme. Lisaks eelistan kohalikke tooteid ja väikeettevõtteid. Samuti valin valimistel inimesi, kes keskkonna ja sotsiaalseid teemasid oluliseks peavad.
Igapäevaselt liiklen võimalikult palju jala, ratta või ühistranspordiga. Samas oman ka autot, kuna kõiki sõite pole võimalik ega mõistlik muul viisil teha (mööbli transport, looduses käimine, vanemate külastamine teises Eesti otsas maapiirkonnas).
Sünnipäevade ja jõulute tarvis pean soovinimekirja, mida päriselt kingiks vajan või soovin. Nii teavad lähedased, mida mulle kinkida, samas on ikkagi üllatus ka ja väldin üleliigsete asjade kogunemist (Aitäh, Nastja, mõtte eest!).
Jagan keskkonna teemal õpitud teadmisi, oskusi ja praktikaid ka oma sõprade ja lähedastega, et infot levitada.
Allkirjastan petinsioone, mis toetavad looduskeskkonna säilimist ja kaitset.

Mida ma teen oma loomingus

Oma kunstiprintide ja postkaartide pakendamisel kasutan komposteeritavat tsellofaani ja naturaalset/taaskasutatud paberit.
Mööblit ostan võimalikult palju teiselt ringilt ja teen ise korda. Olen taastamiseks saanud tasuta mööblit ka sõpradelt ja tuttavatelt, kes muidu oleksid mööblitüki lihtsalt ära visanud.
Katsetan mööbli värskendamisel erinevate vähemmürgiste värvide ja viimistlusvahenditega (naturaalne vaha, veepõhised ja mittetoksilised värvid-lakid). Sageli on aga keskkonnasõbralikumad variandid oluliselt kallimad ja seepärast kasutan neid vähem kui tahaksin.
Isetegemise projektides püüan alati kasutada materjale, mis mul juba olemas on, seejärel otsin puuduolevat teiselt ringilt (taaskasutuspoed, Facebook marketplace, sõbrad jms) ja alles siis ostan puuduoleva uuena.

Mida tahan lähitulevikus veel teha

Soetada omale väline kõvaketas ja kolida suuremamahulised failid (fotod, videod, kujundusprojektid) pilveteenusest välisele kõvakettale, et nende säilitamiseks ei kuluks kuskil serveris pidevalt energiat.
Kunstiprintide, postkaartide ja muu trükkimisel minna üle trükiteenusele, mis kasutab keskkonnasõbralikku trükiprotsessi ja energiat.

Kas tead veel mõnda viisi, kuidas saaksin oma tegemistes olla keskkonnasõbralikum? Anna mulle teada!

« Older Entries