Eelmisel kevadel leidsin ma Prügi aardeks Facebooki grupis kuulutuse, kus vana suvila tühjendamise käigus oli muu kraami seas ära andmisel üks vana 60ndate diivan. Selle seisukord ei olnud just parim ja selline nõuka vibe karjus sealt vastu, et suuremosa inimesi ilmselt vabaneks sellest esimesel võimalusel. Kuid selle kuju ja vorm meeldisid mulle ning nägin selles potensiaali redisainiks. Kuna olin parasjagu uue projekti ja väljakutse otsingul, siis sõbra abiga saigi see diivan ära toodud ja mulle elutuppa tassitud. Ja ma rõhutan, et ma pole mitte kuidagi sadulsepa tööd õppinud, see on mu esimene katsetus pehmet mööblit taastada. Miks ma üldse selliste projektidega tegelen võib lugeda mu varasemast postitusest.  Kogu tegemine põhineb olemasoleva mööblitüki konstruktsiooni uurimisel, hunnikul Youtube videotel ja talupojamõistusel.

Diivani lahtivõtmine

Esimene samm oligi kogu diivan lahti võtta seejuures uurides, kuidas see ehitatud on, eemaldada kõik tekstiilid ja polster. Selle käigus selgus:

• Diivan oli ilmselt pikalt kasutamata niiskes suvilas seisnud – diivanil oli hallituse lõhn küljes. See on aga okei, sest polster läheks niikuinii vahetusse.
• Vedrud oli katki – lahtivõtmisel paistis, et diivanil oli hüpatud, kuna vedrudel oli selged murdumisjäljed, mitte polnud läbi roostetanud. See polnud just ideaalne, kuna plaanisin vedruplokki uuesti kasutada. Tähendab, et pidin vedruploki asendama porolooniga, mis sisuliselt tähendas kogu istme ja seljatoe osa ülesehituse muutmist. See oli ka põhjus, miks diivaniraam kuudeks mu voodi alla paremaid aegu ootama jäi – ma polnud lihtsalt sugugi kindel kuidas seda õigesti teha + poroloon on kallis.
• Konstruktsioon oli väga lihtne – vaatluse abil oli võimalik aru saada kuidas diivan kokku-lahti käib ja mis järjekorras midagi teha tuleks. Lisaks raamis polnud peale vedrude selliseid osi, mis kuidagi saaks katki minna või ära kuluda. Ainult poldid olid roostes ja vajasid lahti tulekuks veidi abi. 
• Diivan käib ka lihtsasti voodiks lahti!

Sisuliselt jäi diivanist selles etapis alles ainult raam – käetoed ja puitraam, millele istmed ja seljatugi toetuvad koos kinnitamiseks vajalike poltide ja riividega. Puitraam oli paksult kanga kinnitamiseks kasutatud naelu täis ja nende eemaldamine oli üks üsna ajakulukas protsess.

Diivaniraami ja käetugede taastamine

Peale diivani lahtivõtmist oli siis seis selline: raam oli naelte välja tõmbamisest auklik ja rohkelt oli pinde lahti. Käetugede viimistlus oli koltunud, kriibitud ja üleüldiselt väsinud. Juppide vahel oli mitmes kohas liim lahti ja seda oldi püütud naeltega parandada. Käetugesid lahti võttes selgus, et ka mõni tapp, mis juppe koos pidi hoidma, oli puudu. 

Alustasin kõigepealt korralikust mustuse maha pesemisest ja seejärel lihvisin lihvmasinaga kõik puitdetailid üle ja eemaldasin kogu vana laki. Ja käetugede üsna kurva väliskihi alt tuli välja ilus tammepuit!

Kui lihvitud, siis korralik tolmu pühkimine ja võis puiduparanduste juurde asuda. Täitsin puidupahtliga üleliigsed naela- ja kruviaugud, täkked ning spoonipraod. Ühes käetoe jalas oli puidus korralik pragu – sinna panin puiduliimi vahele, klambriga kinni ja peagi oli nagu uus. Peale kuivamist sai üleliigne puidupahtel maha lihvitud ja sellega olid ettevalmistustööd tehtud (loe: see raskem ja tüütum osa). Nüüd saab liikuda selle osa juurde, mis asjad ilusaks teeb!

Käetoed ja diivanijalad said omale erinevalt originaalist hoopis tumepruuni tooni piiritusbaasil peitsiga. Enne uue kaitsva lakikihi pealekandmist asendasin puuduolevad puittapid ja liimisin käetoed puiduliimiga uuesti kokku. Nii ei satu lakk liimitavale pinnale. Värske viimistlusega ei saa enam arugi, et tegemist on vana asjaga!

Istmete ja seljatoe taastamine

See on nüüd see minu jaoks uus osa – kõva mööblit olen ennegi taastanud ja tunnen ennast sellega üsna mugavalt, pehmed osad on aga ju hoopis teistmoodi. Veetsin hea hulga aega vaadates Youtubes erinevaid meistreid diivaneid ehitamas ja taastamas püüdes välja mõelda milliseid kihte, mis järjekorras, milliste võtete ja milliste materjalidega tegema peaks. Erinevate võimalustega tutvudes jõudsin lõpuks sellise lahenduseni:

1) Kõige alla puitraami külge läksid polüestrist rihmad vaheliti põimitult ja klambritega kinnitatult – toetavad porolooni aga annavad veidi vetruma kui istuda. Ma kasutasin turvavöö materjali, sest see oli soodsam kui otseselt mööbli jaoks mõeldud rihmad, sisuliselt aga sama materjal.

2) Rihmade peale läks vaheriie, mis takistab tolmul diivani sisse kogunemast ja et rihmad porolooni hõõruma ja kahjustama ei hakkaks. Selleks kasutasin suvalist taaskasutusest ostetud puuvillast riiet. Taaskord kinnitatud klambritega.

3) Selle peale tuleb kiht, millele poroloon liimitakse. Ma kasutasin lihtsalt vatiinikihti, aga tagantjärgi mõeldes oleksin võinud eelistada puuvilla vilti mida tavaliselt sinna pannakse, sest vatiin on liialt õhuline ja liimi kulus päris palju, et poroloon päriselt sinna kinni jääks. 

4) Seejärel kaks kihti porolooni – alumine paksem kiht kõvemat ja pealmine õhem pehmem. Porolooni valimisel paksus ja jäikus sõltub sellest, milliste omadustega diivanit soovitakse. See konkreetne diivan peab istmetes hästi oma vormi hoidma, kuna istmete küljes peale põhja muud toestust ei ole. Selleks aga, et see ka mugav istuda oleks, siis pealmine kiht on pehmem. Kõik kihid said omavahel kokku liimitud porolooniliimiga. Siis hakkas asi juba istme moodi välja nägema.

5) Poroloonikihi peale omakorda tuli veel üks vatiinikiht – see läks nii, et tuli ümber kogu istme ja kinnitus klambritega istme põhja alla. See kiht on vajalik, et kanga peale pannes ei oleks istme vorm liialt nurgeline ja et kangas porolooni hõõruma ja kulutama ei hakkaks.

6) Viimaks siis kattekangas. Kangaks valisin metsarohelise mööblisameti. Erinevalt eelnevatest kihtidest mida sai lihtsalt külge klammerdada ja liimida, oli seda vaja õmmelda ning mõõdud pidid olema päris täpsed, et kangas pärast ei jääks liiga lõdva, aga et kindlasti istmele ilusti peale mahuks. Olin juba enne istmed igast küljest ära mõõtnud, üles märkinud, mis suurusega riidetükke mul vaja on, arvutanud vajaliku kanga hulga ja teinud valmis ka joonise, kuidas paigutatuna tükid kangast välja tuleb lõigata. Nii olin kindel, et mul on olemas piisav hulk kangast, aga et ka üle eriti midagi ei jää. Samuti aitas see vältida igasuguseid vigu kanga lõikamisel.

Õmblemiseks kasutasin tavalist õmblusmasinat. Kõik õmblused tegin aga topeltõmblused ja kasutasin tavapärasest tugevamat niiti, et diivani kasutamise käigus õmblused järgi ei annaks. Kui see juhtuks, siis tuleks kogu diivani kate eemaldada, et seda parandada. See oleks aga paras tüütus, sest kate kinnitub klambritega diivani põhjaraami külge ega ole just lihtsasti eemaldatav. Seega kavatsen seda igati ennetada.

Vatiini ja kangakihi sai lisaks istmetele ka diivani alumine puitraam, mis istme alt välja paistma jääb. 

Kui kangas istmetel küljes, siis ei jäänud muud üle, kui diivan kokku panna. Käetoed kinnituvad põhjaraami külge nelja poldiga. Istmeosa kinnitub põhjaraami külge põhja alt paari pika kruviga. Seljatugi on istmeosaga ühendatud juba läbi kattekanga ja seljatoena hoiavad seda tagantpool üleval kaks puitriivi, mis toetuvad käetugede külge. Riive saab kergesti lahti teha ja seljatoe alla lasta muutes diivani voodiks.

Aga selline see lõpptulemus siis ühe 60ndate diivani redisainimisel välja tuli. Esimese katsetuse kohta pehmet mööblit värskendada olen ise tulemusega täitsa rahul. Alguses tundus see ettevõtmine päris keeruline, aga kui aimu sain, mida mis järjekorras ja kuidas teha, siis tegelikult see protsess ei olnud iseenesest midagi ülejõu käivat. Järgmine kord olen juba enesekindlam! 

Mis ma sellest kogemusest veel õppisin? Poroloon on kallis materjal ja moodustab valdava enamuse kogu projekti maksumusest kui mitte mu enda aega arvestada. Kui iseenda jaoks vana diivanit värskendada, siis on aga ikkagi võimalik seda teha oluliselt soodsamalt kui poest uuena ostes. Kui aga teha seda müügiks või lasta kellelgi teisel enda jaoks vana diivan korda teha, siis tuleb hind poehinnaga üsna samas hinnaklassis.  Mõistan nüüd palju paremini, miks diivanid uuena nii kallid on. Täpsemad materjalikulud on toodud allpool. Teisalt omaette väärtus on selles, et mööblitükk ei jõudnud prügimäele ja saab veel rohketeks aastateks kasutust. Muidugi märkimisväärne osa diivani vanadest materjalidest siiski läks äraviskamisele, kuid materjal sai liigiti sorteeritud ning vähemalt metall sai taaskasutusse suunatud. 

Materjalid

Seda projekti vaadates võib tekkida küsimusi, et palju selline isetegemine maksma võib minna ja mis materjale ja tööriistu vaja läheb. Seepärast panen ka oma materjalikulud siia kirja.

• Diivan ise – tasuta
• Transport – sõbra abiga tasuta
• Peits, PVA liim, rooste-eemaldaja – olid juba olemas
• Väike pudi-padi: liivapaber, klambrid, niit, puidupahtel, puittapid jms ~10 €
• Lakk – 10€ (reaalselt kulus purgist küll vaid 1/5, seega jagub veel ka muude projektide jaoks)
• Poroloon – 163€
• Vatiin – 12€
• Polüester rihmad – 12€ (vanad turvavööd sobiksid ka!)
• Vaheriie – 3€ taaskasutusest
• Mööblisamet – 50€
• Porolooniliim 2x – 20€

Ehk siis kokku läks see diivan materjali poolest maksma 280€, millest valdava enamiku moodustas poroloon. Kujutan ette, et selle arvelt oleks võimalik kokku hoida kui näiteks õnnestuks leida mõni kasutatud poroloonmadrats ja seda taaskasutada.

Tööriistadest kasutasin haamrit, mutrivõtit, naelte eemaldajat, elektrilist lihvmasinat, pussnuga, pitskruvi, õmblusmasinat ja klambripüstolit.

Kas sinu arvates tasub vana diivani taastamine ennast ära või pigem mitte?