
Mul on unistus, kuidas ma tahaksin elada. See võtab palju tööd, aega, kannatlikkust ja muidugi raha ka. Aga see poleks selline unistus, kus vaid sihtpunkt oleks oluline ja õnn saabuks siis kui kohale jõuad, vaid kus kogu teekond on oluline. Võib-olla see teekond ise tegelikult ongi unistus või teekond on see, mis paneb lõpuks seda sihtpunkti hindama.
Unistus ise võib algul tunduda lihtne – maakodu koos metsaga ja võimalusel ka veekoguga. Tahan seda teha aga ilma laenuta, võimalikult palju ise täiesti nullist ja keskkonnasõbralikke põhimõtteid järgides. Ja unistus ise ei olegi tegelikult niivõrd see füüsiline koht, vaid see elustiil, mida see koht võimaldaks mul elada. Tahan elada looduse keskel. Metsa keskel, millele ei võida ühel ilusal päeval lihtsalt lageraiet teha. See tähendab, et ma pean kas seda metsa ka omama või elama looduskaitsealal. Olen maakohas üles kasvanud – metsade vahel ja mere ääres. Tahan taas astuda õue ja kuulda puude kohinat tuules, sambla lõhna kui on just sadanud, lindude laulu kevadel ja kottpimedaid tähistaevaseid vaikseid öid. Tahan näha kevadel loodust tärkamas, sügisel korjata metsast marju ja seeni ning talvel lund lükata. Tahan suurt aeda, kus oleks väike aiamaa, kus ise lihtsamaid asju kasvatada. Aeda koos sauna ja väliköögiga, kus soojal ajal õues aega veeta, kus sõpradega suveõhtutel istuda. Aeda koos väikse töökojaga, kus saaks mööbli värskendamisega tegeleda ja selle kodu ehitamiseks vajalikke ehitustöid teha ja ette valmistada. Maja ise ei pea olema suur – piisavalt et kõik eluks vajalik olemas oleks. Samas tahan, et maja küljes oleks suur kasvuhoone, mis toimiks talveaiana, saaks ka veidi jahedamal ajal kasutada, lisaks on see maja soojushoidvuse osas kasulik.
Miks ma seda tahan? Ma igatsen tagasi lihtsama elu juurde. Ma ei taha oma elu toimimisel olla liialt sõltuv teistest inimestest ja ühiskonnas toimuvast. Linnas elades paratamatult oleme – vajame pidevalt stabiilset tööd, et katta oma üürikulusid jms, vesi tuleb linna veesüsteemist, küte keskküttest, kui palju lärmi oma kodus teha võib sõltub sellest kui õhukesed on su seinad naaberkorteriga, privaatsust on vähe. Tahan elada nii, et ma ei vajaks elus püsimiseks kogu aeg täiskohaga tööd, et mul oleks võimalik võtta vaba aega siis kui ma seda soovin. Selleks on mul aga vaja, et mu kulud oleksid madalad – oma maja; oma maa, kus osa toitu kasvatada; oma töökoda, kus vajalikku meisterdada; oma puud, millega ahju kütta ja oma kaev, kust vett võtta. Mind ei heiduta see, et siis pean ka ise kõige selle eest hoolitsema, olen maal üles kasvanud ja tean mida valin. Tahan seda vabadust, mida oma aja perenaine olemine annab. Mul on nii palju asju, mida tahan selle vabadusega teha, asju, mis on siiani alati jäänud ajapuuduse ja muude kohustuste olemasolu tõttu tahaplaanile. Lihtsa elu all ei pea ma tegelikult silmas elu, kus ei peaks pingutama või mis koosneks ainult elus püsimiseks hädavajaliku tegemisest, vaid pigem stressivabamat elu. Olen nüüd viimased 6 aastat elanud Tartus seoses oma ülikooliõpingutega – oma elus esimest korda linnas. Ja ma olen sellest linnas elamisest ikka täiega väsinud – olen peaaegu kogu selle aja olnud täiskohaga üliõpilane ja lisaks poole kohaga töötanud, ja veel vabatahtlikud tegevused. Valdav enamus sellest on olnud puhtalt ajuga töö – päevad läbi arvuti ees istumine. Ma ei taha enam, et mu elu koosneks valdavas osas arvuti ees istumisest, see pole meile kellelegi üllatuseks, et see pole pikas plaanis tervislik. Jah öeldakse küll, et aga käi trennis, tee pause, toitu tervislikult ja siis on ok, aga nagu ma ei taha hoolitseda oma füüsilise ja vaimse tervise eest selleks, et suuta rohkem ja paremini oma ajuga tööd teha. Ei, ma tahan hoolitseda oma füüsilise ja vaimse tervise eest nii, et elan elu, kus ma ei pea sellele ekstra mõtlema – et mu elustiil oleks juba oma olemuselt pikas plaanis jätkusuutlik ja rahuldustpakkuv. Tahan sellest elustiilist välja, kus on pidevalt vaja olla produktiivne ja kus elutempo on meeletu. Ma ei taha, et mu peas keerleks pidevalt mis on järgmine täitmist vajav ülesanne ja kas ikka jõuan tähtajaks valmis. Ma keeldun selle rongi peal edasi sõitmast.
Mu alguspunkt ei ole kuigi paljulubav – elan linnas üürikorteris, olen peagi magistrit lõpetamas ja pole oma elus kunagi pikemaajaliselt täiskohaga töötanud, vaba raha eriti ei ole, maja ma ehitada ka ei oska, isegi kohta selleks pole. Midagi mul aga ikka on ka. Mulle on terve elu meeldinud asju oma kätega teha – joonistada, meisterdada, mööblit taastada, õmmelda, omajagu onne sai ka lapsepõlves ehitatud, seega veits handyman skilli ja pealehakkamist ikka on ka. Haamriga saan naelad seina löödud ja rebenenud õmblused nõelutud. Lisaks on mul peaaegu olemas magistrikraad psühholoogias ehk siis mul on võimalik erialaselt normaalselt tasustatud tööd teha ja raha teenida. Tööst rääkides, on mul praegu olemas 0,4 kohta psühholoogitööd koolis õpilasnõustajana ja inimeseõpetuse õpetajana, ainuke miinuspool on see, et töö asub teises Eesti otsas kui mu elukoht. Veel on mul ligipääs oma vanemate tööriistakuurile ja ühe amatöör ehitaja ehituskogemusele loodetavasti piisavalt talutaval viisil. Sõpru on mul ka, kes loodetavasti on valmis õigel hetkel mulle ehitama appi tulema või muul viisil teadmistega-soovitustega nõustama.
Niisiis, kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis mul on vaja parasjagu raha, aega, oskusi-kogemusi ja sobivat maatükki, et oma unistus teoks teha. Ma kavatsen need kõik tekitada, et omale oma soovitud elu luua ja see blogi saab saatma mu teekonda sinna.
0 Comments