Viimase aasta jooksul olen enda jaoks avastanud vana mööbli värskendamise. Sisekujunduse vastu on mul väga pikalt huvi olnud, kuid varasemalt pole eriti ruumi ja vaba ressurssi olnud, et sellega põhjalikumalt tegeleda. Nüüd aga näen selles võimalust oma praktilisi oskusi arendada, taskukohaselt oma kodu kujundada ning esteetilist huvi ja loovust rahuldada. Väike sammuke lähemale oma unistuse võimalikkusele arendades minus tööriistade käsitlemise oskust. Lisaks võimaldab see ka vana mööblit äraviskamisest päästa ja suunata uuesti värskena kasutusse.

Vanas mööblis peitub minu meelest nii palju potensiaali, mida veidikese värskendamisega saab esile tuua. Nii palju erinevaid võimalusi, kuidas mööblit enda maitse järgi kohandada – värvida, peitsida, katta tapeedi või keraamiliste plaatidega, spoonida, vahetada jalgu, nuppe, käepidemeid, muuta kangast jne. Luua midagi, mida poest leida poleks võimalik või maksaks hinda, mida endale lubada ei saaks. Oleme ausad, mööbel maksab palju, eriti ilus, omapärane ja kvaliteetne mööbel. Vanem mööbel on sageli ka kvaliteetsemalt tehtud kui suur hulk uut kaasaegset mööblit ning kuigi välimus võib olla väsinud ja iganenud, siis seda annab mõningase nokitsemisega üsna hästi muuta. Tahan, et mu mööblitükid kestaksid kaua ja meeldiksid mulle ka siis kui trendid muutuvad. Seepärast valin mööblitükke eelkõige nende struktuuri ja kuju alusel. Eelistan materjalidest alati puitu ja metalli, sest need on kergesti parandatavad ja vaatamata kahjustustele tugevad, mida spoonitud mööbliplaadi kohta öelda ei saa. Ajaga on mul välja kujunenud ka üsna omapärane stiil, mis mind inimesena peegeldab ja mida püüan oma loomingus väljendada. Kui püüda seda kirjeldada, siis on see segu looduslähedasest, eklektilisest, industriaalsest ja veidi nõialikust stiilist, mida iseloomustavad erinevad naturaalsed materjalid ja sügavad värvitoonid.

Piltidelt võib näha mõningaid stiilinäiteid. Ma ei oma neid fotosid ja nii palju kui suutsin leida, tõin viited originaalallikatele.